Tundub loogiline, et vesi läheb keema 100 kraadi juures - ilus ümmargune number ka veel! Aga kas see on nii igas olukorras ja alati? Vastab AHHAA teadustoimetaja Üllar Kivila

Ei, vesi ei kee alati 100 kraadi juures - seda saab järele proovida igaüks, kes mägedese matkama satub ja merepinnast kõrgel vett keeta püüab. Mida kõrgemale minna, seda madalamal temperatuuril vesi keeb.

Selle põhjuseks on väline õhurõhk. Mida kõrgemale ronida, seda hõredamaks muutub ümbritsev õhk ning seda vähem osutab see vee aurustumisele vastupanu. Seetõttu tulebki mägedes toitu valmistades pisut enam vaeva näha - mõningaid toiduaineid tuleb lihtsalt kauem keeta, kuid mõned vajavad hoopis suletud anumat, mis kompenseerib välise rõhu vähenemise, nn kiirkeedupotte.

Eesti "mäed" on selle katsetamiseks pisut liiga madalad - Suure Munamäe tipus erineb vee keemistemperatuur merepinnast vähem kui kraadi jagu, mida on koduste vahenditega keeruline nii täpselt mõõta. Kõrgemate mägede puhul võib aga efekt olla vägagi märgatav. Maailma kõrgeima mäe Mount Everesti tipus on ümbritsev atmosfäärirõhk vaid umbes kolmandik tavalisest rõhust merepinnal ning vee keemistemperatuur umbes 70 °C. Ka vastupidine toimib - näiteks Surnumere kaldal, mis asub rohkem kui 400 m allpool merepinda, on vee keemistemperatuur hoopis umbes 102 °C.

Võib tekkida huvitav küsimus - kas vee keetmist võib mõjutada ka ilm? Selged ilmad tulevad koos kõrgrõhkkondade ja pilvised ilmad koos madalrõhkkondadega. Põhimõtteliselt võiks äärmuslikel juhtudel seda isegi märgata - Eestis mõõdetud õhurõhu kõrgeim ja madalaim rekord (allikas: https://www.ilmateenistus.ee/kliima/rekordid/ohurohk/) vastab umbes 700-meetrisele erinevusele tavalisest merepinnatasemest, mis muudab vee keemistemperatuuri umbes 3 kraadi jagu. Need on aga pigem erakordsed juhud - tavalised kõikumised jäävad vähem kui kraadi piiresse.

Lugu ilmus esmakordselt ajakirjas Postimees Juunior.

Tagasi